„Ära vaata ta silmi!“ kisendasid mu omaksed.
Sinu põletavad pilgud saatsid mind igas liigutuses.
Tegin ma midagi — kiideti, riieldi — jäeti!
Kui ma kõik jõu kokku võtsin, et tööd teha, et näljast pääseda ja mitte kui hulgus töötaolijate palka saada — langesin ma surma uimastusse vangi…
Sina irvitasid värava taga, kahjurõõmuliselt siis — sa olid parem kui nemad — tulid ja vaatasid mulle otse silmi.
Ja mina sinule…
Ära vaata ta silmi! Ära vaata ta palgesse! hüüti mu selja taga.
Ära vaata!
Sedasama hoiatust olin ma koduski kuulnud.
Ma vaatasin: Paised, haavade armid, poollahtised ja uued haavad olid su südames, su keha urbverine, su pää okaskrooniga kaetud, su nägu verine, armiline, jälk, ja siiski paistis nende haavade vahelt ilmotsatu suurt, heldet, kurba, jumalikku…
„Ära vaata mind!“ sosistasid su huuled — rinnale viskusin sulle ja vaatasin su heldeisse silmadesse.
Kaasa kiskusid —
— Ära vaata! —
Kaasa kiskusid.
Tiigri küüntel purustasid mind, aga ma ei suutnud sinust lahkuda!
Miks ei kuulnud ma teiste hoiatust! — —
O tume hiiglane, aeg, kes sinu silmadesse on vaadanud, seda kisud sa ühes!…
