On inimesi, kelle vahel jutt esiotsa sugugi minna ei taha, sarnane lugu oli ka siin. Igaüks ootas parajat aega, mil õige tooni sisse saaks. Emand Klasing leidis, et ta jälle vea oli teinud… Kõigepäält oli tarvis teada, mis noormees temast tahtis.
„Vabandage,“ ütles ta ruttu, „mis asja läbi on mul au teid külalisena siin näha?“
Reisija aga ei näinud mitte kohe häämeelega sellele küsimusele vastata tahtvat, ta tahtis õiget jutujoont ära oodata. Parem tegi ta teist juttu.
„Armuline proua, “ ütles ta, „sestsaadik, kui ma tagasi olen, ei ole ma veel üheski pidusaalis teie kohta muud kuulnud kui laimu. Mis teie sellest arvate?“
„Ma imestan väga, mu härra —“
„Ja vaadake,“ noormees rääkis vastust ootamata edasi — „mina arvasin kohe, et inimesed ülekohtused on, ja arvasin, et see naisterahvas midagi väärt peab olema, keda kurjad keeled tõmbavad. Mina ei ole ka Aafrika mustadegi käest peent seltskonna keelt õppinud — saatke mind ära, kui ma teile oma jutuga ei meeldi, ma täidan teie esimest sellekohast märkust, kui ka küll vastumeelt — aga teie lahke pilk annab mulle julgust ja kinnitab mind minu otsuses. Mis nüüd teie — — minu meeldimisse puutub, mida — — ma oma tutvustamise läbi teilt olen võitnud ja edaspidise koosoleku läbi veelgi võita loodan, siis ei ole ma selle kohta sugugi liiga kahevahel. Mees, kes Aafrikas on käinud, on ikka häämeelega nähtud seltskonnaliige ja ma usun, et teie vast mind mõnele oma palliõhtulegi kutsute.“
98
