Sel silmapilgul oli jälle sammusid eestoas kuulda.
„Mis teil tarvis, Juhan?“
Teener tegi sõbraliku näo, nagu see ikka tema viis oli.
„Herra Osav palub teie jutule, armuline proua.“
„Oh!“ hüüdis emand Klasing imestades. „Ütelge, et ma teda paluda lasen.“
Teener läks ja ilus pika kasvuga päevitanud näoga noormees astus sisse.
Emand Klasing tõttas viisakalt külalisele vastu.
„Teie tulete Sahàrast, mu härra,“ ütles ta. Tulija naeratas ja raputas pääd. „Sà“… parandas ta.
„Kuidas?“
„Sàhara… hääl on esimesel silbil.“
Emand Klasing tegi hapu näo. Ta oli alles praegu nõnda õigem arvanud ja nüüd tegi ta kohe alguses vea.
„Ma teadsin seda,“ algas ta sõbralikult.
„Kuidas teie teadsite?“
„Et teie Aafrikast tulete… Ajalehtedes oli lugeda.“
„Õige, seda ei tulnud meelde!“
„Palun istuda.“
„Tänan kõige alandlikumalt!“
Väike vaheaeg.
„Teie olete ilusa reisi teinud, mu härra!“
„Väga ilusa.“
„Ja sagedasti hädas olnud.“
„Noh, mis see teeb…“
„Palju palavust kannatama pidanud.“
„Kõigega harjutakse, armuline proua.“
97
