Meelelahutuseks soris ta viimaseid ajalehtede numbreid. Siin üks jõululaul, sääl algupärane jõulujutt, ehk muud… „Meie leht on kõige suurem Eesti leht“… „Meie anname ühe suure sõnaraamatu ja kaks suurt kalendrit ilma hinnata kaasa, pääleht ise ei maksa mitte midagi — 3 rubla.“… „Meie oleme tuleval aastal erapooletu!“… „Meie toome alati uusi sõnumeid tökati ja vankri määrde hindadest.“… „Alutaguses on palju hulle koeri — kuulu järgi olla ühte nähtud…“
Pahaselt viskas ta lehed eemale, siit ei olnud midagi meelelahutust saada. Ehk aga tegi ta oma mõttes Bellingile ülekohut, Belling armastas teda tõesti. Ja, tal ei olnud õieti mingit õiget põhjust kahelda, kõik läheb hästi…
Ja jälle vaatab ta lehti. „Ilmad…“ „etendati näitemängu „Hullu Antsu abiga“… „Vargaid on siin meil T.-s hirmus palju, J. pere koer oli ühel öösel haukunud, ju ta ikka vist varast nägi“… „Kuulus Aafrika reisija härra Osav on Saharast meie linna oma kodu tagasi jõudnud. Kartmata noormees on Sahara kõrve täitsa läbi uurinud, aga ka suuremaid hädaohtusid tunda saanud…“
Soo, ometi ka midagi! Härra Osavast olen ma ennegi häämeelega kuulnud ja sooviksin häämeelega tema enesega tuttavaks saada. — Sahara — ah, ma ei tea ikka mitte, kas siin rõhk esimesel või teisel silbil seisab, — ma usun Sahàra, nõnda kõlab ilusam. Ja, haruldane mees, temaga peaks kuskil seltskonnas tuttavaks saama.
96
