ma Teid täna kõik see päev mitte näha ei või. Aga homme näeme jäädavalt. Hans Belling.“
Väikene käsi langes pahaselt kõige kirjaga rüppe. See oli neljateistkümne päeva sees juba viies kord, et T. onu tuli. Mis see onu siis temast õieti tahtis? Ta viskas kirja südametäiega kamina alla, mille tuli tänuga vastu võttis. Siis vaatas ta kella Kuus alles!… Ah kui pikkamisi aeg läheb! Mis nüüd terve õhtu teha? Ja veel missugune õhtu! Täna, just täna pidi ta tulemata jääma! Ja homme, võib olla, on seesama lugu ja laul. — See on nii kurb, oma nooruse õieajal vanakese kõrval elada, kes veel päälegi seda kalliks pidada ei osanud… aga vanemad sundisid, ehk nad küll teadsid, et ta süda juba ühe teise, isand Bellingi päralt oli. Viimaks suri Klasing. Oli pikk leina-aasta ometi kord möödas, hakkas Belling sellesama palavusega ennast temale ligistama; ometi on sellel igakord uus äpardus teel ees. Neljateistkümnest päevast saadik on T. onu tal viiendat korda külaliseks! Muidu tuli ta ikka korralikult sinna, et tema käekäigu järele küsida. Ühenduseks ei olnudki enam palju vaja! Kui need T. onu külaskäigud viimati otsitud vabandused ei ole! Tema sugulased ei ole muidugi hästi ühendusega nõus ja onu laidab ta tõesti ära. Nii peab see asi küll olema. Mis kasu toob siis noorus ja ilu? Aeg kaob ilma asjata, ilma rõõmuta. — Ta oli praegu kakskümmend kolm aastat vana… ta võis kakskümmend neli, viis, kuus ja enamgi aastat vanaks saada, ilma et mehele oleks saanud… ja koguni vanaks, halliks minna… Oh see kibe ootamine!
95
