ta ikka on austanud, aga nüüd kartma hakkab. Ta seletab, et ta iialgi tema tahtmist ei saada täita. Aga ta teeb seda nii kaastundlikul ja austaval viisil, lubab temale oma sõprust ja austamist, kuid mitte armastust, sest see olevat ju teise pärandus. Ta teeb seda kõik nii targalt, sest ta kardab praegu seda meest. Sääl langeb mees ta ette põlvili. „Sa oled mulle koormaks, oled mõistmatu kiusaja!“ ütleb naisterahvas, kelle kannatus otsas, sest Jaan võib igal silmapilgul tulla. See mõjub. Ärritatult tõuseb Arnold üles, ta vaade on sõdakuulutav, teda on halvaks peetud, teda on julgetud põlata, tema uhkust haavata: ei see tohi nõnda jääda. „Ma lähen!“ ütleb ta tumedalt, enam ka ei ühtegi. Aga see „ma lähen“ ajab siiski tuppa jääjale hirmu pääle, sest et ta minejat tunneb. Aga see hirm saab unustatud — säält tuleb Jaan.
Ta mõtted viibisid pulmarongil, viibisid altari ees. Siin annab ta oma „jaa“-sõna, siin annab ta selle kõigi kuuldes vormilikult, muidu on ta selle ammugi annud; siin on kõik ühenduse-komme nii ilus, nii liigutav, siiski on see tema meelest nagu asjatu kordamine. Nüüd on see möödas ja nüüd ta kõnnib Jaani kõrval koju, kust ta kõige õnnelikumat tulevikku loodab.
Nad ütlesid, need uhked, külmad mehe sugulased, Jaan ei olevat mitte enesele seisusekohast naist võtnud. Nad rääkisid päälegi pidudel üksteisele kõrva, tema naine olevat kõiksuguste „uuemeelsete“ meeleline, olevat Jumal teab missuguste ülearu tarkustega täis topitud, mis eesti soost väikese laevniku tütrele sugugi ei oleks tarvis olnud. Jaan saanud nõnda naise,
77
