Sügav vaikus tuli kõikide sekka. Kõik nägid, et vanamehega täna mitte naljatada ei olnud.
— Auline ekstsellents! julges Vanemuine arglikult ütelda, kes, kannel süles, Vanaisa jalgel istus. Ajad ei ole enam endised, mil meie suuri asju võisime korda saata. Inimesed lähevad ülbeks ega mõista meie kunstidest lugu pidada. — Ja seda üteldes lõi ta nii mahedalt kandle keeli, mis nii sagedasti oli aidanud, ja kõik kaaslased kiitsid Vanaisa tarku töid. Vanake sai selle meelituse läbi nähtavalt lahkemaks, aga nii kohe ei tahtnud ta oma lahkust teistele näidata, vaid käratas Vanemuisele:
— Jäta oma klimberdamine, millega mu kõrvad ammu juba oled hellaks teinud. Siis kui minul asja on teiega nuriseda, püüate mind oma kiitusega igakord rahule meelitada. Ei, mina tahan ometi kuulda, mis teil oma vabandamiseks on ütelda. Vanemuine, sinul kui vanemal ja ausamal on sõna.
— Suur kõrgus, kõige maa ja taeva isand! algas Vanemuine oma halle juukseid tahapoole lükates. — Muusika ei ole inimestel enam see, mis ta vanasti oli. Kärisejad kääga- ja lõõtspillid ja tarataikad on külades ausa eesti kandle asemele astunud ja —
— Äh, oma süü, kilkas vanake. Ega sinagi nii süütu pole, kui sa’nd ennast teed. Sinu õpilased ja andeosalised ei laena mitte sel kombel Ema kohinale oma kõrva kui tarvis oleks, vaid kuulatavad, mida Reini ja Seine lained kõnelevad. Aga olgun’d see su vabanduseks, et sa omalt poolt ju kõik teed, mis võid, kuna teistega asi pahem on. Ilmarine astugu ette!
66
