TUKS KRANTSILE.
1. lindude poegimise päeval.
Oh mu kallis Krantsikene! Ka maa suguvendade elu on kibe. Palju sõpru on haigevoodis, sest palavus on suur, mõned on juba hulluks läinud. Sa kallis aeg, missugune mõistlik koer ei lähekski ka nüüdsel sandil ajal hulluks! Aga oh — suurem õnnetus rõhub meid! Eile pandi meile 2 jala pikkused, 3 tolli paksused kolgud kaela, nagu kontrahis kästakse. Sa tead kalendrist — või loete Teie aega väljamaa kalendri järele — et esimesel jäneselihahimukuu päeval igal aastal meil sarnane puuhalg kaela köidetakse — esimesed käekesed hõõrume nii sagedasti veriseks, ilma et apteegist rohtu võiks minna küsima, sest kolkudega meid tuppa ei lasta. Sa tead, ehk küll linnas elad, et meie ninakesed maal väga rahutumaks saavad, kui nad linnu haisu tunnevad — igal koeral on sarnane nõtrus —, ja siis hüppame kõige kolguga järele — enese õnnetuseks. Täna hommikul, kui ma parajasti karjamaal Päitsikule vastu tahtsin hüpata, sest sõge läks opmanni heinamaale, — läheb noor jänes kõlkat, kõlkat minust mööda. Mu süda lõi sees nagu talle saba, kui ma talle järele ladusin — põmm! üks kärakas, suits, suitsu taga mees rohelise mütsiga — pagana metsasaks! Krants, pane putket mängima! hüüdis Karja-Juku, ja ma hüppasin kui hull. Põmm! põmm! pandi mulle veel järele, aga ükski kuul ei tulnud külge. Üks läks just minu kõrva äärest mööda, millele ma veel „hääd teed!“ hüüdsin, siis olin
55
