poolsetes Eestimaa kihelkondades seda silm on harjunud nägema. See tuleb aga kõigepäält sellest, et siin põllupind kehvem on, sest ka päriskoha omanikud ei ole nii jõukad kui mõnedes teistes Liivimaa valdades. Tänavune aasta ei tõota säälsele põllumehele just kõige paremat. Suurt kahju on tali talupoegade õunaaedadele teinud. Jänesed on armulikult hääks arvanud noori õunapuid ära koorida ja neid metslojuseid olla kange hoidmise tõttu talvel terve leegion ümber luusinud. „Tallupoeg ei tohhi püssi piddada“, ütleb rendikontraht ja talupoeg ei pea püssi. Jänesed naeravad ja siginevad. Neile viisakatele koivsakstele võiks nende kasvataja poolt vähemalt kiri üles lüüa: „Teie, jänesed, ei tohi mitte õunapuid koorida!“ Ehk nad oleksid nii viisakad jänesed ja kuulaksid sõna. Kontrahti esimene punkt oleks teise — järgmise abil ilus ja täieline. Ka päriskruntnikke vaevab talvel seesama jänesehäda, sest jahiõigus on ostes härra eesõiguseks jäänud. — Keskmisel nelipühal leidsime pika otsimise järele Alatskivi kiriku üles. Õnnetus siingi kannul. Kirik väike, palujaid palju, sisse ei pääse mis hinna eest. Ole sellega rahul, mis väljas näed-kuuled. Rahvas näikse siin hoolega vanast kinni pidavat, välimise kui ka seespidise oleku poolest, mis mõndagi edasipüüdmist ja püüdjat töös raskendab. Ja see on sääl kõik väga loomulik, kus rahva varandus väike ja koolid väetid on olnud. Punkt.
49
