aga jõel sõiduga, kaldal istumisega ja vahest ka kirumistega, kuni viimaks poole tunni pärast laev ise nähtavale tuli. Veel üks süllapikkune kannatus ja juba olime laeva lael ja nõnda tee Kodaveresse kindel, et vaadata, kust maa lahti, see on, kust igamees kõige enne kannatliku meelega ajalehe-lugejat kätte saab. Et jõed harilikult allapoole jooksevad ja Emajõgi teiste kombel sedasama Peipsi poole teeb, siis ei võinud meie laevgi parata, vaid pidi veega ühes sinnasama poole minema — see talle selle eest, et ta meid Tartus maha jättis. Kui süda täis, on süü käepärast. Pikaline sõit andis aega seda rohkem kaldaid vaadelda. Need ei ole Tartust Peipsini kuigi ilusad: madalad, lagedad, nagu sood ja heinamaad kunagi, ja kui neid laulikute kiituse järele ilusaks tahad pidada, siis peab mõtlema, et nad ilusad olla. Rahvarikkamates kohtades olid õngitsejad nagu üheskoos maha teinud sellel päeval õngitsema tulla. Kena oli neid vaadata. Talutaadid, eht eesti kaap pääs, kasukad vööga kinni — sooja võis umbes 18 kraadi olla —, piibud suus ja — kulla kannatus, tule kaasa, kuni mõni rumal kala õnge hammustab. „Papa, tõmba jänes välja!“ hüüdis laevalt igakord üks lustiline venelane, kui sihuke kalanorija nähtavale tuli, ja naerul ei olnud siis lõppu. Minu küsimise pääle, miks see hüüd nii laevarahva naerutuju kõditab, seletas lahke venelane: „Õngitsejad ei salli, et jänest nimetatakse, siis on halb õnn, kalad ei võta õnge.“ Praegu hakkab üks käharpääga venelane oma kõrval istujale naisele või tüdrukule seletama, kuidas ta Tartus ihuüksi 15 tassi teed ära joonud ja Vanja ja
47
