Aga see oli ju reisikiri? Antagu andeks loogika patt, nüüd ruttan kihelkonna kirjale. Senise alla teen kriipsu; nii!
———————
Kodavere on hää mürakas kihelkonda. Põhja-hommiku-poolne serv jookseb versta 50 Peipsi „kiisa randa“ mööda ja puutub sellel teel lõuna otsas Võnnu kihelkonnaga ja põhja otsas Torma kihelkonnaga kokku. Maa poolt piiravad Palamuse ja Äksi kihelkonnad. Aga siit on ta mulle niisama vähe tuntud kui Afrika hommiku-serv või ka Kamerun, kus nüüd noori neegri neiusid ja peiusid, iseäranis Kameruni noorhärrasid saksa haridusega saks-kamerunlasteks poogitakse. Lugeja vabandab.
Rahva poolest on Kodavere perekas, pääle 12.000 hinge. Kihelkond langeb kahte kirikkonda, see tähendab eesti keeli, sääl on kaks kirikut, Kodavere ja Alatskivi. Alatskivi omale on nad mineval aastal uue torniora pääle tsusanud, mis õige mitu versta kohe ära paistab. Hariduse poolest on kihelkonna rahvas niisama lapiline — tahtsin ütelda — üks osa on teisest ees, kui ta keel. Mõistagi, ei tohi ma siin suurema või vähema hariduse piirisid ajama hakata. Põhja-Kodaveres ehk päris-Kodaveres, see on kiriku ümbrus, Kodavere, Punikvere, Kükita, Omedu jne. külades elavad need „kõege pusstama kiäle“ kõnelejad, kes kesksilpides, kus uus silp kõva t-ga algab, iial h ei viitsi ütelda, vaid selle asemel oma pehme s või ss panevad. Loomulik. Rahva endine ja praegune maiusroog kiisk on okkaline kõva kala, jubap siis keel pehme peab olema. Ega kaks
42
