sabad nüüd veel pikemaks, kui need enne nõndanimetatud pikksabadel olid olnud. Jälle tõusis uus sabasõda ja nüüd jäi pahempoolne rõngas võitjaks. Nii vaheldus sõjaõnn parem- ja pahempoolsete kahjuks-kasuks sinna-tänna, igaüks kiitis oma saba, riiul ei olnud lõppu, kuni viimati saba rõngas kandmine, olgu kus pool tahes, surmanuhtlusega ära keelati.
Praegused erakonnad:
Vaba- ja vanameelne erakond. Nende erakondade sünnitajaks oli see, et nad selle üle vaidlema läksid, kas heeringat pääst peab hakkama sööma või sabast. Mõlemad pooled on praegugi ühekangused, võit ettenägematu. Esimesed kannavad kollast, viimased rohelist saba.
Isamaa saba ehk erakond. Seesama, mis vabameelne sabagi, see on, nemad hoiavad heeringa pääst pääle algajate poole, on aga igapidi tulisemad ja jooksevad pääga — pääst ei ole siin palju lugu, kui saba aga hää on — kas või müürist läbi. Sabavärv tumepunane.
Algupärane saba. Väga uhke, praegusel ajal igasugu hilpudega ja helbetega ehitud, iga päev ise värvi. Selle erakonna tundemärk on, et ta kõiksugu rumalusi ja alpusi teeb, nõnda ütelda — algupärast rumalust ehk sellenimelist jutukirjandust, millel ka tõesti algust ega pära ei ole ja seega tõesti algupärane on.
Järeleaimamise saba, ilma mingi värvita. See on algupärase erakonna poolvend, sest need aimavad ikka järele, kui nad teiste kirjatöösid võtavad ja oma nime alla aimavad.
„Ja“ ja „ning“ erakond. Praegu väga perekad ja vaenulised erakonnad. Esimesed
34
