Et lugeja ise siit ära näeb, miks päevaraamatu järg nii kaua viibis, ei ole mul neile midagi seletust enam vaja teha, kes arvasid, et ta lõpnud olla. Mina ise ootasin järge kõige rohkem. Juba arvasin ma, et mu sõbra vaim teise ilma teekonnal „halvale teele“ võis sattuda; ehk on ka siin kõrtsisid ja muid hüvi asju olemas. Korraga tuli mulle kopsakas käsikiri, mis lootust annab, et päevaraamat edaspidi korralikult ilmub. Siin ta on:
„Ühe teise ilma kodaniku kepijoonistused planeet Marsi pääl ehk väga imelikud nähtused maa pääl nägemata asjadest.“
Kolmatkümmend, päälkiri on küll natukene pikk, aga mina ei tohi muuta, nagu nägite. Seega on siis mu sõber Marsi pääl kodupaika leidnud ja kui tema nähtused tõesti imelikud on — seda parem. „Kirjad põrgust“ on juba eesti keeles ilmunud, ja kui meile nüüd reisikirjad — kui ka just mitte otseteed taevast, siis vähemalt Marsi päält — tulevad, on kõik hää. Ega ju minul sellega midagi tegemist ole, mis need marslased sääl norivad ehk teevad, mitte sugugi. „Oleviku“ lugejad ka vist sääl ei ela, et ausad sõjatähelased vihastada võiksid. Kõik ilus ja tasane, kiri muudku alaku. Ma ei tohiks õiguse pärast ka mitte eratähendusi teha, aga päälkirja kohta vähemalt on see ikka lubatud. Seega lahkun ma lugejalt ja päevaraamat algab jälle pääle:
Oh, oh, oh inimesed! (Täh. Natuke liialt ohkamisi, aga ehk on nendel see mood! Tähen-
26