maiusroog. — Vaat mul ussimokad! Kas mõni usse sööb? — Kas sina ei söö? Mis see ilmaelu siis veel maksab, kui usse ja tõukusid süüa ei saa! — Mina söön saia ja piima. Kuidas teie ometi ussisid süüa võite? — Nad on väga hääd. Päälegi saate teie, inimesed, sest suurt kasu. Kui meid linnukesi ei oleks, siis ei saaks teie ainust õuna ega marja, ussid sööksid kõik ära. Ema ütles meile, et väike Teistre Peeter mineval suvel kaks linnupesa ära lõhkunud ja ühe linnuema ära tapnud. Selle eest olid ussid tema õunapuu paljaks teinud. — Huu, mis hirmus! Kas need teie sugulased olid? — Seda teab ema. Meie ei ole tema käest küsinud. Meie koolitundides ei võeta niisuguseid perekondlikke asju ette. — Sooh, kas teil ka koolitunnid on? — Ikka. Meie ei käi küll koolis, meid õpetab ema kodus. — Mis teie ka siis õpite? Kas teie ka vene keelt ja saksa keelt õpite, nagu meie Liisi? — Ei õpi, seda ei ole meile tarvis. Meie õpime laulmist. — Või üksi laulmist? Kus on teie noodiraamatud? Meie Liisi laulab noodist. — Meie ei laula noodist. Meile õpetab emakene oma viisid. Need on väga ilusad. Teie, inimesed, ei saa ükski nii ilusaid viise teha. Sellepärast on ka inimestele meie laul väga meelejärele. Kui neid vahest mure vaevab, siis lähevad nad metsa meie laulu kuulama ja unustavad vahest kõik mured sinnasamasse. — Oh, mis hääd teie olete. Kas teie võiksite mulle natukene laulda? — Ei, meie hääl on veel nõrk. Meil on veel üksi kaks esimest takti selged:
Liiri liirila |
152