Meie kristlikul ajal jõudis tõearmastus oma kohuslikule kohale. Auväärt Augustinus ütleb: „Kui ka terve inimesesugu kõik hukka oleks minemas ja teda ühe ainsa valega päästa võiks, siiski oleks parem ta auga hukka lasta minna, kui valega päästma hakata.“ Suur eeskujuline vaimukõrgus on neis sõnades. Küll räägitakse ka ühest tõest, „mis kellelegi teada tarvis ei ole“, aga suur mõttetark Fichte ütleb selle kohta: „Kui su lapse surma sõnum su naist surmata võiks, siiski ära valeta talle.“ Ka tema näitab selle sõnaga, kui kibedasti ta valet põlgab, kui haiget valetamine ja pettus teisele inimesele võivad teha: parem viivita lapse surma sõnumiga, avalda seda ettevaatlikult, aga ära valeta.
Vale on seda kahjulikum kihvt, et temaga ikka mõni teine halb omadus koos käib. Kes juba rahulise näoga valetada võib, see võib kõik teha, mis halb ja häbiväärt on. „Kui ta mind oleks varastanud või põletanud, seda oleksin ma veel ära kannatanud, aga et ta mulle valetada võis, see on hirmus,“ ütleb keegi, kellel oma vale sõbra üle silmad lahti olid läinud. Nii halb on vale.
150
