saamata. Võta ruttu. — See on patt! palus Anna. — Rumalus! Võta nukk, või ma räägin koolmeistrile! — Kuna nad nõnda rääkisid, viibisid vanema lapse silmad ühtelugu kaupmehe pääl, kes paksu raamatu sisse vahtis ja lapsi sugugi tähele ei pannud. — Võta! ütles vanem laps veel ükskord, vähema käest kõvasti kinni võttes. Lapsed vaatasid vastastikku teineteisele silmi. Vanema ähvardava vaate ees laskis noorem pää vajuda. Siis võttis ta väriseva käega nuku ja peitis ta oma tasku. Suured higitilgad tulid väikese varga otsaesisel nähtavale. — Meie võtame need kaks hefti, siin on 10 kopikat, ütles vanem, nagu ei oleks midagi sündinud. — Rumal, haugutas väljas uulitsal Minna Annat. Miks sa nii kartlik oled, kaupmees ei vaadanud kordagi meie poole. — Aga Anna jäi veel kartlikumaks. — Siin on sul nukk, ütles ta, mina ei taha teda. — Anna rõõmus meel ja mänguhimu oli kadunud, kui ta koju jõudis. Öösel ei saanud ta asemel magada ja palus mitu korda: „Armas Jumal, anna andeks!“ Hommikul nägi ema lapse palged kahvatumad kui muidu, aga tal oli veel palju teiste laste eest hoolt kanda ega saanud nii rohkem tähele panna. Väike Anna pidi üksi oma südame vaeva kandma, keegi ei võtnud teda sülle ega kõnelnud temaga. Anna meelest oli, nagu oleksid kõik teadnud, et ta nukuvaras oli.
Nädalapäevad jõudis vaene Anna nõnda kannatada, siis tuli talle õnnelik mõte, ta tahtis raha koguda ja nuku kaupmehele ära maksta. Ta oli kuulda saanud, et niisugused nukud 20 kopikat maksta. Seda tahtis ta kokku koguda.
Ühel õhtul palus ta ema käest, et temale
147
