MINNA JA ANNA.
Raamatupoes panin ma kahte last tähele, kes kirjutuseheftisid ostsid. Vanem neist võis üheteistkümne, noorem üheksa aastane olla. Esimese altkulmu piiluv vaatamine näitas kavalust ja valskust, teise lapselistest silmadest paistis süüta meel ja usaldus. — Kui palju raha sul on? küsis vanem, kelle nimi Minna oli, noorema Anna käest. — Viis kopikat! vastas Anna kurvalt ja vaatas haledalt ilusate nukkude pääle, mis heftide kõrval aknalaual seisid. — Minul on teist viis kopikat. Nendega saame kumbki omale ühe õigekirjutuse hefti, aga selle siin — Minna näitas nukku — paned sa oma tasku. — Ehmatusega vaatas väike oma kiusaja pääle. — Sa arvad, ma pean selle salaja ära võtma? küsis ta. — Jah. Osta meie teda ei jõua, aga meie peame ta enesele saama. Ta on nii ilus! — Aga mitte sala võtta! palus väike. — Soo, sina ei taha! Siis ma ka enam ei jäta. Ma ütlen koolmeistrile ära, et sa oma rehkenduse tüki minu raamatust ära kirjutasid, sosistas Minna Annale kõrva sisse. — Minna! palus teine ja pisarad täitsid silmi. — Kas sa võtad või ei? Kui sa nutad ja viivitad, paneb kaupmees meid viimati tähele ja nukk jääb
146
