KALLISKIVI.
Sügavas merepõhjas oli kalliskivi. Tema hiilgust ei näinud veel keegi, sest et ta oma kareda koore sees varjul oli; ei näinud seda kalad ega muud mereelukad, ka mitte inimesed, kes kunstlikkude riistadega mere põhja vaatamas või kalleid kive otsimas käisid. — Tema kõrval oli mõni läikiv liivakivi ja mõni hiilgav konnakarp. Neid kiitsid kalad ja rääkisid nende ilust üksteisele; ka kaugele põhja ja lõuna poole kandsid nad sest teadust, kui ilusad asjad siin mere põhjas olla. Ka inimesed tõid neid siit päevavalgele — neile sai kõigiti suur au osaks. Sellepärast olid nad uhked oma hiilguse pääle ja vaatasid põlates varjatud kalliskivi, mille nägematu ilu ükski tähele ei pannud. Aga kalliskivi oli alandlik oma koore sees ja sääl oli ta hiilgav nagu kuld, olgugi, et seda ükski ei näinud. Ta teadis ka, et terav merekruus laine veeretusel ikka enam tema kesta kulutas, kuna ta aga teiste välist läiki ära hõõrus. — Sääl tuli kord hirmus maru. See peksis ja vahutas vees hirmsasti ja lained kiskusid mõnegi kivikese ja karbikese enesega kaasa ja lõid neid valusasti rannas olevate kaljude vastu. Ühel valusal tõukamisel katkes
142
