saamatu näis, kuidas noored lõbusad neiud oma kuldse vabaduse ära raatsivad anda ja ennast meestele orjaks anda, nagu ma ütlesin. Kuhu on mu enese vabadusearmastus, mu kangekaelsus nüüd jäänud? Ära võidetud, ära võetud ühe ainsa sõnaga! Ja, armas magus kallis Marikene, elu ja õnn on magusad, kui neid ühe teisega jagatakse, kui ennast ohverdatakse. — Oh, just sellepärast! Oh kuidas mu süda ta pääle täis on, et ma teda armastan!
Kõigepäält pean ma aga temale paari tuhvleid kuduma. See asi tuli nii. Kolme nädala eest käisime kahekesi jahedas metsavilus jalutamas. Meie rääkisime ilmast ja ühest-teisest. Armastusest ei aimanud meie midagi. Mina pilkasin neid tütarlapsi, kes ennast meestest lasevad ära võita. Tema naeratas. — Teie ise lähete veel sellel aastal mehele, vastas ta. Mispääle veame kihla?
Mina pidada mehele minema? Naeruväärt! Mina olin sellega nõus. Tema pani omalt poolt ühe kompvekikarbi kihlveo hinnaks ja nõudis minult, kui ma kaotama peaksin, midagi omakootud näputööd: üks paar tuhvleid. Need pidid talle hoiatuseks olema, et ta mitte tuhvlivalitsuse alla ei satu.
Pean ütlema, et ma varsti selle asja ära olin unustanud. Ka tema ei tuletanud seda mulle enam meelde. Ilma midagi kurja aimamata käisime me üksteisega läbi. Meie saime tihti üksteisega kokku ja temaga rääkisin ma paremini kui teistega. Mispärast? Seda on raske ütelda. Jaan on niisama tark kui lõbus. Ta ei põgene nalja eest mitte kõrvale, aga ei aja
133
