sulatavalt, siis korraga nii kõvasti ja vägevalt: tasa, kõvasti, kõvasti, tasa jne. jne. jne.
Ja ta kuulatas, kui ilus mahe Chopini laul kõlas, — haruldane küll — temale oli see nüüd meele järele; mingit võõrast tundmust äratasid need toonid. — — — Tom jäi magusate toonide meelitusel nagu magama. Armsad unenäod liikusid ta ümber… ta nägi und sinistest silmadest ja kullastest juustest, ja kui ta hommikul ärkas, oli esimene, mis meelde tuli, et naaber ütlemata kena neiu on, ilus nagu värske roosinupp.
Vaevalt olid esimesed klaverihääled kuulda, kui Tom julgesti ukse taga koputas. — Teie siin, mu härra, hüüdis kena klaverimängija, mis te minult soovite? — Mina, mina — sõna ei tahtnud õieti välja tulla — mina tahtsin klaveritundisid paluda. — Ah, ütles neiu, — astuge sisse! — Tema astus sisse ja nad said tingimustega korda.
* * *
Tom Lidham mängib nüüd „Home sweet home“ juba kaunis ladusalt, ja kui täna mõlemad klaveri juures istusid ja nelja käega „Kodu, mu kuldne kodu“ mängisid, siis vaatasid nad tähtsa õrnusega üksteise silmadesse ja — ja — aga sellega ei ole maailmal midagi tegemist.
127
