ära, et ta ausameelelist ja hää südamega kena põllupidajat Bentsonist enamaks oli pidanud ja Hanssu armastades Bentsoni käe tagasi lükanud. Bentsoni abikaasa oli ka „Lillepärja“ liige ja kõigepäält ei tohtinud tema mitte näha, kui vaevane tema majakraam oli, kõigepäält tema mitte. Terve pool päeva olid need mõtted teda juba vaevanud. Kartulid olid juba tulel, suur tükk loomaliha praeahjus. Hans armastas, et toidud kuumalt lauale kanti, ja ta ruttas laua katmisega. Pojad Kaarel ja Mikk tulid praegu koolist ja igaüks püüdis ema tähelepanemist oma poole saada. — Mispärast ei ole lõunasöök veel valmis? küsis Hans pahaselt.— Ma ütlesin ju, et meil täna aega ei ole oodata. Oleksin mina ainult söögitegemise pärast kodu, siis oleks see ammu valmis olnud. — Kibe vastus oli Maril keele pääl, aga sel silmapilgul pidas väike Mikk oma kirjutusraamatu ta silmade ees. — Vaata, ema, mina kirjutan juba lauseid. Koolmeister kirjutas selle lause ette ja ütles, ma pidada selle pähe õppima. — Mari, kes praegu lõhkenud kausside sees toitu lauale viis, heitis pilgu üle õla raamatusse. „Õndsad on tasased,“ luges ta säält. Ta oli mitukümmend korda juba neid sõnu lugenud, aga ilmaski ei olnud nad talle nii südamesse läinud, kui praegu. — Silmapilk jõuab söök lauale, ütles ta tasase häälega. Hans ei olnud nii tasast vastust oodanud. Ka tema oli täna lauariistadele mõtelnud, aga mitte, et selleks raha lubada, vaid — nii umbes sellepärast keelda, et naist pahandada. — See või on kaua köögis soojas seisnud, ütles ta, et uut pahanduse põhjust saada. — Ma tõin ta alles keld-
115
