kidega teha? Pea! Sääl mehe kirjutuslaua kohal olev lamp on üksluine nagu tõuk, see peen pronksine siin kõlbab palju paremini tema asemele. — Kaarel, kui meie selle lambi sinu kirjutuslaua kohta paneksime? — Aga siin on ju lamp, mu kullakene, ütleb küsitav ja paneb sule kõrvale, et oma nooriku tööd vaadata. — Oi, see on inetu ja odav, ära pane pahaks, seda ei ole sa mitte ise ostnud. — Ei, ta on kingitus. Sul on õigus, ta ei ole mitte ilus, aga ma ei taha siiski temast lahkuda. — Ei, mispärast siis mitte? Ta võib ju pööningul olla. — Nõnda ei arvanud ma mitte, Miilikene, mina olen temaga harjunud ja tahan, et ta sinna jääb, kus ta praegu on. — Mis on siis temaga? Sina ei ole muidu mitte nii vanade kommete austaja, palju enam oled mitme uue asjaga juba ära harjunud — näiteks minuga, ja siin korraga nii kangekaelne! — Noorpaar oli parajal teel, üksteisega esimest korda tülli minna. — Kui sa seda nii väga soovid, siis võib lamp ka oma kohale jääda, aga ma tahaks häämeelega põhjust teada, mis selle näotuma lambi sulle nii kalliks teeb. See peab küll iseäraline põhjus olema. — Nõnda ka lugu on, ütles Kaarel veidi häbelikult, ma ei tea õieti, kas ma seda lugu jutustada tohiksin. Aga olgu, ma teen seda ja siis saame näha, kas sa veel lambi äravõtmist soovid, või on sul palju enam põhjust tema vastu tänulik olla. Süüta ta põlema! — Sa teed mind uudishimuliseks. — Kaarel köhatas, nagu ei leiaks ta ikka veel parajat sõna. Miili ootas uudishimulikult. See oli nõnda, algas Kaarel. Mina elasin mõne aasta eest vana majaproua Vaheri juures. Minu toa-
109
