„Quarghla räägitakse välja.“
„Minul on vähe andi Aafrika keelte õige väljaütlemise jaoks… paluksin, olge hääd, edasi rääkida.“
„Häämeelega! Vaevalt olin ma oma jala sinna moorlaste linna pistnud, kui ma ka kohe ühe musta majesteedi sõbraks sain. Lubage, et ma natuke seda kohta teile geograafiliselt tutvustan. Quarghla linn nimelt, sellesama nimelise oaasi keskel, kesk Vintsli-Väntsli maad, on kõrge müüriga piiratud, niisama ka müüride läbi kolme jakku jagatud. Üks linnajagu on nii hommiku-, teine õhtupoolne, kolmas seisab nende kahe keskel. Noh hää. Vaevalt olin mina oma jala linna saanud, kui ma kuninga Sirbokuko südamesõbraks sain. Need Aafrika vürstid oskavad ka väga osavasti oma diplomaatilisi asju õiendada, ma võiksin teile sellest väikese proovi jutustada, mis näiteks mind sõber Sirbokuko pani toimetama ja kust mulle muidugi jälle muud ei siginenud, kui kärvamise väärt halbusi.“
„Palun, jutustage mulle seda lugu,“ palus Klasing.
„Rõõmuga, proua! Minu sõbral Sirbokukol oli kaks vürstinnat naabriteks, teine õhtu pool, teine hommiku pool, ainult vahemüüridega kummastki lahutatud. Juba mõni aeg tuksus ta süda päikese loode poole, kuna ta ühe tuulepöörde läbi äkki hommiku poole tuksuma hakkas. Selle läbi sattus riigi poliitikale mõnigi sõlm sisse. Õhtupoolne naaber oli nimelt väga vägev vürstinna. Kuidas pidi ta sellega leppima? Sirbokukol oli aga kaval pää, ehk küll must. Mine tema juurde, sõber, ütles ta minule, paku
100
