Lehekülg:Külmale maale.djvu/24

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 22 —

„Ei wõi ära anda midagi.“

Mihkli pää landes longu ja ta kõndis edasi. Ta teadis Jaani olekut ja uskus teda. Tummalt sammusiwad nad teine teise kõrwal, möödasõitjatele ühte puhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näitas neid salaja lugewat, kuna ta pilk wahete wahel Mihkli hädalise näo poole piilus. Wiimaks ütles ta:

„Ühe wõi kõige rohkem kaks timpsaia wõiksin ära anda, mitte rohkem — Jumala eest, mitte ainust rohkem.“

„Kaks? Siis jääwad kolm ilma. See oleks weel hullem. Jäägu pääle! Wõi wõiksid mulle ehk paar kopikat raha laenata? Uduwere trahterist saaksin weel saia…“

Noor mees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aesakellade parin, mis juba kaugelt eemalt kostnud, sai nende selja taga ikka waljumaks. Pulmalised tuliwad. Tuul kandis laia lume- ja hobuste seljast aurupilwe põigiti üle wälja. Wahtus hobused norskasiwad, lõõtsutasiwad, piitsad plaksusiwad, ka_