— 73 —
„Pst, pst, naaber! Astuge siia — paar sõna!“
Kaupmees tuli uudishimulise näoga ja wõttis köstri käest imestawa näoga wõiduloosi wastu, kuna emand Marta sinna juurde pika seletawa kõne pidas. —
Nõnda oli siis tüli ja pahandus köster Karlsoni auusas majas sellega lõpetatud ja rahu- ning õnnepäikene hakkas jälle heledaste paistma. Liisikene ootas igatsusega linnast kirja aga nädalad läksiwad mööda, ilma et Albert temale ehk wanematele teada oleks annud, mis ta tegi. Liisi püüdis ennast trööstida, nii hästi see läks, ja ootas, ootas.
Sügisene loosimise-aeg jõuudis kätte. Köstri rahwas uuris põnewusega ajalehe aruannet loositud piletite kohta, aga esimene pilk näitas juba, et peawõidust mõlemad piletid ilma oliwad jäänud. Aga siin, mis see tähendab? Kas siin ei seisa see number, mis kiriku-kaupmehe loos kannab. Õige, kaupmehele kingitud köstripapa loos on wiistuhat rubla wõitnud!
„Minu loos? Wiistuhat rubla,“ kogeleb köstripapa wärisedes. „Noh, Jumala tahtmine sündku!“
„Mis, mis? isand Tatar on wõitnud?“ õiskab emand Marta ukse peal hiilgawal pilgul. „Oh õnne! Oh rõõmu! Oh mõis! Oh kena! Oh taewalik!“
„Oh rumalust! Oh halpust!“ urises köster. „Aga olgu peale! Ehk pidas ka sind õnnejumal meeles, waene Albert.“
Ja köster uurib ja otsib, kas ehk Weske loosi number ka kusgil seisaks. Ta ei usu üht lehte, ta uurib neli wiis tükki
