— 68 —
„Sinuga, sinuga!“ nuuksus Marta, „sa minu kõik, sa minu kõige armsam maa peal! Oh, oleksin mina ometi kihwti joonud. Oh, appi, appi!“
„Kihwti?“ hüüdis õpetaja lällitawa healega.
„Ja sa oleksid mulle andeks annud, et ma sind ära kihwtitasin?“ küsis köster wärisedes.
„Ma ei oleks seda kellegile ütelnud,“ nuttis Marta, „ja ma kahetsen, et ma enesele peastjaid hüüdsin. Kui meist kumbgi pidi surema, kui hea meelega ei oleks mina see olla tahtnud! Wait ja kaebamata oleksin ma hinge heitnud! — Oh, appi, õpetaja herra, appi! Mis mina ilmas peale hakkan, kui tema sureb!“
„Noh, siis tere, tere naene rõõmsas uueste alustatud elus!“ hüüdis köstri-papa naerdes ja tõmmas abikaasa tormiliselt rinna wastu. „Õnn sulle, sa truu hing! Tantsime ja laulame, naene! Kõik oli ainult paljas unenägu! Meie õnnetus, meie wiletsus on lõppenud! Tassis oli selge puhas auus kohw, selge ja puhas nagu sinu armastus ja truudus. Tantsi, Marta! Täna on pulmad! Ema, ema, õpetaja herra on meid praegu laulatanud! Wiiulid wälja ja kõiksugu pillid ja wiled! Tantsige, armsad pulmalised! Õissa pulmad, õissaaaa!“
Heal jäi tal rindu kinni rõõmu ja õntsuse tuhinal, ja ta tuikus ja pidi ennast laua najal püsti hoidma.
„Mis see siis tähendab?“ küsis õpetaja imestusega. „Kas te olete hulluks ja ogaraks läinud, köster?“
