— 5 —
tatud wastus, „ja missugune rättsepp weel! Ma ütlen teile, terwes kubermangus ei ole niisugust rättseppa!“
„Hm, see on wäga paha,“ ütles Rosa, „ma olen enesele nimelt põhjuseks teinud, ialgi rätsepale mehele minna. Mispärast? Nad on peale halpuse kõik arad kui jänesed ja nad kõik on, nii palju mina olen näinud, jõuetumad kuiwanud mehed. Rättsepad ei suuda naest ei elutormide, ei muude õnnetuste wastu kaitseda. Näituseks elan mina Tallinna kõige kardetawamas tumedamas nurgas, kus sa ühelgi öösel julge ei wõi olla, et rööwlid ja mõrtsukad sisse ei tungi. Mina ise olen wäga ara werega. Alatine hirm lukulõhkujate ja kaelalõikajate eest piinab mind. Wõtan ma rättsepa meheks — Jumal teab, ma sureksin hirmu pärast juba enne kui rööwlid aknatest sisse peasewad. Ma pean enesel kalli palga eest tugewa mehe sulaseks, kes köögis igal öösel magab. Lähen ma mehele, siis peab ometi mees mind kaitsta wõima.“
Ma tõuusin tooli pealt üles ja ajasin enese sirgeks. Mu silmad pöörlesiwad nagu kasakal peas.
„Auuline neitsi!“ hüüdsin ma käsa rusikasse tõmmates ja käewarssa wälja sirutades. „Mina olen küll keha poolest ka kõhn ja wäikene, aga jõuudu on mul kui elewandil ja julgust kui Indianlasel — uskuge mind! Tungigu siia wiiskümmend Jüri Rummu ja kaks korda nii palju teisa masuurikuid sisse, ma punuma ei pane, ma raiun nad oma rusikatega kõik nii surnuks, et nad teisel päewal imeks peawad panema!“
Neiu Rosa raputas põlastawa ja kahtlase naeratamisega pead.
„Seda ma ei usu,“ ütles ta kindlaste, „ja parem on, kui meie kosja-asjast ennam sõnagi ei kõnele. Mina jään oma põhjusmõtte juurde kaljukindlaks: rättseppa ma meheks ei wõta! Mitte sõna enam, ma palun teid!“
Püüdsin küll weel korutada ja kinnitada, et ma kõige tugewam ja julgem mees Tallinnas olla, aga kangekaelne wanatüdruk jäi oma otsuse juurde ja ma pidin häbi ja kurbdusega lahkuma.
Tulise pihta! mul oli nii kahju et! Oma nõuu maha
