— 67 —
„Isa!“ hüüdis Marta ahastawa healega ja wabisedes, „ma joon! Ma joon tõeste!“
„Joo siis ometi!“ tähendas köster, kõrwale pöördud näoga.
Nüüd pani aga mamma tassi laua peale tagasi, ringutas käsa ja karjus, lahtise akna juurde tuikudes, hirmsa healega: „Mõrtsukad, mõrtsukad, mõrtsukad! Oh sa püha Jumal, ta annab mulle kihwti!“
Aknast juhtus kirikuõpetaja mööda minema. Hirmust hädakisa kuuldes jäi ta seisma nagu soolasammas.
Köster astus aga toas kindlal, tumedal näol laua juurde ja jõi kohwitassi ühe suure lonksuga tühjaks. „Sinu terwiseks, naene,“ ütles ta.
Marta kargas akna juurest hirmsa ahastusega tagasi, aga ta ei wõinud teda enam joomast keelata.
„Appi! Appi!“ kisendas ta heleda healega, ja jõuetult langes ta mehe jalge ette põlwili. „Appi! Appi! — Isa, Jumala pärast! Mis sa tegid! Isa! Ela, ela! Ilma sinuta ei taha ma elada. Ehk lase mind surra enesega.“
Nüüd astus õpetaja sisse. „Mis siin on sündinud?“ kogeles ta surmahirmul. „Rääkige, inimesed! mis teil on?“
Sõnalausumata tõstis köster pool minestanud abikaasa maast üles ja hoidis teda hirmunud näol oma kaenlas.
„Marta, wõta meelt ja mõistust! Mina olen waene põlatud koolionu! Ilma minuta ei taha sa elada? On see tõsi? Minuga tahad sa surra? Minuga?“
