— 64 —
„Sind liigutab minu lahkumine, armas Liisi?“ ütles Albert pika waheaja järele. „Pole wiga. Ma tahan sulle pikalt ja laialt kirjutada, kuda Wenemaal nisu ja ristikhein ja tubakas kaswab, ja kuda seal inimesed elawad.“
„Ma ei taha teie nisust ja tubakast midagi teada,“ sosistas Liisi mõrudalt, temale selga pöördes, „sellest wõite mõne ilusa Wene neiuga juttu ajada.“
„Ja miks mine sinuga,“ naeratas Albert. „Kas sulle siis wastu meelt on, kui ma mõne ilusa Wene pruudiga Krimmis wõi Kaukasias altari ette astun?“
„Pruudiga?“ hüüdis Liisi kahwatades, „teil on pruut Wene maal? Oh teie kuri inimine!“
Õõgewad tundmused ajasiwad neiukese põgenemisele. Ta tormas ruttu koju poole, kuna Albert talle naerdes järele hüüdis:
„Sinu pärast jään ma weel kaheksaks päewaks siia ja tulen sinu wanemaid Jumalaga jätma, enne kui ma Wenemaale pruudi juurde reisin!“ —
Liisikene kannatas õnnetuma armastuse rasket piina. Ta nuttis öösel ja lõppes näost ära. Selle walu juurde tuli weel kurbtus wanemate waenulise oleku üle. Need wõõrdusiwad teineteisest iga päewaga ikka enam ära. Umbusaldus ja tume mõrudus wõttis mõlemate meeled ikka enam ja enam wangi. Ema nuttis kui ta üksina oli, ja köstri-papaga sündis, mida keegi ei oleks aimata wõinud — ta amet sai talle wastumeelseks, läks halwaks ta meelest. Kuda wõisgi ta wabalt
