— 63 —
peastawad seadused, — tulgu lahutamine! Jah, meie laseme endid lahutada!“ hüüdis ta waljuste, nii et papa seda weel kuulda wõis.
Maja rahu ja õnn oli nüüd täitsa kadunud. Liisikese meelitused ja waigistused ei mõjunud midagi. Ta waene laps nuttis oma silmad punaseks. Sest oh! weel teine teraw mõõk oli talle südamesse tunginud.
„Jumalaga, Liisakene!“ oli kirjutaja Albert eila aia taga oja kaldal öelnud, „Jumalaga ma lähen siit ära — kaugele.“
„Kaugele?“ oli Liisi ehmatades kostnud. „Teie lähete ära, herra Weske?“ ja seejuures oli sukk, mida ta kudus, neiu käest maha kukkunud. Nüüd, kus ta lahkumisest kuulis, sai talle alles selgeks, kui kallis see noormees ta meelest olnud.
„Jah, Liisikene,“ kostis Albert, „ma rändan ära kaugele wõõra ilma sisse.“
„Ja mispärast siis ja kuhu?“ kogeldas neiu mahalöödud silmil.
„Mispärast?“ kostis noormees. „Sellepärast, et ma omale oma ulualust, oma urtsikut ja maalappi lähen otsima, ja et siin ometigi ainust südant ja kallikest minu jaoks ei ole. — Kuhu? Wenemaale, kaugele Wenemaale meie noore grahwiga, kes sinna mõisa ostab.“
„Wenemaale?“ kordas Liisi pikkamisi. Pisarad weeresiwad tal põskede üle, kurbtuse ja pahanduse pisarad selle üle, et Albert sugugi ei küsinud, kas tema jaoks siin tõeste ainust põksuwat südant ei olnud, sest ta oli ju siin, see süda!
