— 58 —
noormees olid, — nüüd sa oled talle ära kurnatud, ära nälginud. Nüüd wiskab ta sulle oma kaasawara nina peale, ilma milleta sa waene kirikurott oleksid! Nüüd on sinu kõrge amet tema meelest jõle. Nüüd ilmutab ta oma südame saladust, et kõrkus ja uhkus teda täidab ja et ta oma lihase lapse ja oma mamuna sellele narrile alatumale mehele, sellele Jakob Tatrale tahaks ohwerdada, ainult sellepärast, et ta kawal reinuwader on ja köstri emandat ikka „proua“ Karlsoniks nimetab ja teda kumardab nagu baroni prouat. Oh naesed, naesed! — — Aga Juhan! kas sa ei ole ise ka natukene rumal, et sa weel sündimata asjade üle juba nüüd otsust teed? Marta pole ju weel kopikat oma loosiga wõitnud. — Mõttes kõndis ta toas edasi tagasi. Aga nii wäga ta ka oma pahandust ära tahtis peletada, nii wäga ta ennast uskuma tahtis panna, et tühi silmamoondus teda hirmutas, — see ei läinud tal korda; ta mõttesse jäi ikka see kindel arwamine, et suur õnnetus tulekul. Ta arwas naese südame sügawamasse põhja wahtinud olewat. Wõitku ta loosi peal ehk mitte — Juhan oli kindel, et naene tema wastu see ei olnud, kelleks ta teda siiamaani pidanud. „Ta põlgab sind, ta põlgab sind, sest sa oled ju waene koolmeister, waene köstripapa!“
Mõrudus ja tasane kurbtus asusiwad köstri hingesse. Abielu õnn oli nagu unenägu ta meelest, mis nüüd mööda läinud. Nukralt, rusutult, sõua lausumata luusis waene köstri-papa majas ümber. Lastegi peale waatas ta umbusaldusega. „Kes teab,“ ütles ta, „mis kuradi wõim ka teile südamesse ei istuta. Kes teab, kas ka teie mulle kord niisugust walu ei walmista, nagu nüüd teie tigeda meelega ema.“
Köstri-papa arwas oma kohuseks, weel wiimast katset
