— 54 —
siis olen see mina. Sest ainult mina, ainult mina wõin ja tahan teid kõiki õnnelikuks teha.“
„Ei, Juhan!“ ütles Marta wahele, „jäta see auu mulle! Mina teen sinu õnnelikuks.“
„Ja kas sa seda juba ei ole teinudgi, ema? Juba kakskümmendwiis aastat oled ja seda teinud,“ wastas köstri-papa ja andis abikaasale liigutatud meelel kätt. „Eks sa toonud mulle ka need kirstud ja kastid täidetud waraga majasse, ja pärast selle ninatarga plikakese ja mõlemad wallatumad poisid, kes praegu oma piimakausi kallal tülitsewad? Mis siis sinu poolt weel waja on? Aga mina ei ole sinule weel midagi meelehead teha wõinud terwel eluajal. Sest mis siis waesel köstril ja koolmeistril anda on? Wõidan ma aga suure loosi, küll sa siis näed, mis ma teen! Siis teen ma oma helde käe lahti ja pean kõige pealt sind meeles, armas ema. Ma lasen sind rikkuse ja külluse sees otse supelda, ma muretsen terwe maja kõige peenemat lõuendit täis; uued kirstud ja kapid ostan ma, kallist puust tehtud ja toredaste poleeritud, uued lauad, uued toolid muretsen ma tuppa. Maja külge lasen ma suure tagawara-kambri ja sahwri ehitada, kuhu ma miljonite kaupa läikiwaid kastrullisi, pannisi, waagnaid, kaussa, taldrekuid, nuge ja kahwlid muretsen.“
„Kena küll,“ naeratas Marta, „aga sa unustad, et sa siis kohe kõige pealt oma ameti käest ära pead andma, ja et meie siia elama ei wõi jääda.“
„Mina? Mina pean ameti käest ära andma?“ küsis Juhan imestades. „Mispärast siis?“
„No muidugi,“ kostis emand, „see oleks ju esimene töö.
