— 51 —
südametunnistus. Eks ta teinud juba oma kolmkümmendwiis aastat Issanda wiinamäel tubliste tööd — kirikus ja koolis ja leeritoas. Kas ei kiitnud igamees tema osawat orelimängi, tema wägewat laulu healt, tema koolmeistri osawust köstri-koolis, tema kristlikku meelt leeritundides? Kas ei auustanud ja armastanud teda terwe kihelkond, õpetaja herra weel iseäraliselt. Kas oli kusgil inimest, kes temast paha oleks wõinud kõnelda? Ja kui rahuline ja eeskujuline ei olnud tema kodune ning perekondline elu. Tal oli tasane, lahke ja hea südamega abikaas? Et emand Marta kui jõuuka mõisarentniku ainus tütar oma mehele tubli kaasawara majasse toonud, see ei olnud tema tasast meelt kudagi muutnud, teda mitte kõwaks ega uhkeks teinud. Jah, ta oli ometi nii alandlik, et ta riiete poolest õpetaja prouast meelega taha jäi, ikka lihtsamaid ning odawamaid kleitisi ja tanusi kandis kui see, ehk ta temaga jõuu poolest küll wõidu oleks wõinud uhkustada. aga ta ei tahtnud õpetaja prouale haiget teha. „Ta on minust ülem,“ ütles ta, „ma ei taha temaga ühel astmel seista.“ — Selle eest oli aga köstri emanda majapidamine ja elamise kord palju parem kui kirikumõisas. Linad, käterätikud ja aknakardinad walgendasiwad siin kui lumi. Elutubade põrandate pealt oleksid sa wõinud süüa, nii puhtad oliwad nad. Kapid ja kirstud oliwad täis riide wara, kui ka sula raha sealt leida ei olnud. Laudas röhkisiwad harjaslinnud, hoowi peal siblisiwad kanade karjad, luusisiwad anede hulgad. Aias oliwad peenrad kurkisi, ube ja erneid täis; nende kõrwal lõhnasiwad kõiksugu kenad lilled, marjapõõsad seisiwad raskete koormate all lõngus, niisama wiljapuud.
Ja weel rohkem. Köstri-papal oliwad ka weel head prisked wiisakad lapsed. Kõige wanem nendest, tütar Liisikene,
