— 42 —
Lipuwere isa käratses nüüd hulk aega üksina toas, urises, pomises, sõimas, kuni ta wiimaks ära wäsis ja uni ta silmad kinni pani. Tooli pealt, kuhu ta magama jäänud, wiisiwad tütred teda sängi. Wiina wäsimus ja wiha oliwad ta nii uimaseks teinud, et ta selle juures ülessegi ei ärganud. —
Enn ja Jaak pidasiwad wäljas nõuu, mis nüüd kõige pealt teha tuleks. Ennu tahtmine oli, hobust kohe ette panna ja teekonda koju poole algada, aga Jaak oli reisist ja kõrtsis joodud õllest nii unine ja wäsinud, et ta wenna nõuule wastu hakkas tõrkuma.
„Sa tead, kuda minu waene hobune ära on aetud, ta tahab wähemast paar tundi weel puhata,“ ütles ta. „Pealegi oli wanamees täna purjus ja ei teadnud, mida ta kõneles. Ehk räägib ta homme hommiknl teist juttu. Meie ei tohi jo isale kodu rääkidagi, et me’ onuga nii jäledaste tülisse läksime. Hommikul wõiksime teile selgeks teha, et me’ tema wigaseid tütrid kõige parema tahtmisega kosida ei wõi. Ehk ta saab sellest isegi aru. Poeme õige lauda lakka ja puhkame weidi. Kuhu sa süda öösel sõidad. Mõni hakkab meid kui hobuse-wargaid wiimaks kimbutama, sest me’ oleme siin wõõrad ja wõõras riides. Ehk kui tahad siis paneme päewatõuusu ajal minema. Homme on ju esimene Suwiste püha ja wanamees magab kaua. Kui tahad, siis ei pruugi meil enam temaga kokku saadagi, kuid magama peame natukene.“
Enn andis järele, nad pugesiwad lauda lakka magama. Üles ärgates tahtsiwad siis weel nõuu pidada, kas onuga enne minekit weel kokku püüda wõi mitte. Joosep oli õues seisnud ja meeste juttu pahase meelega pealt kuulnud, kuna need teda pimeduse pärast ei näinud. Joosepil oleks kõige armsam ol-
