— 40 —
Onu waatas ühe otsast teise otsa. Ta ei saanud meeste wihastest nägudest ja pilkawast toonist õiete aru.
„Ma küsin weel kord pojad: mis teil õiete wiga on? Kas tüdrukud teie wastu lahked ei olnud wõi läksite isekeskis nende pärast tülisse? Ärge olge lapsed! Mõlemad on ju ühewõrra tublid ja jumekad; leppige aga mõlemed kokku ja jätke teine teisele. Enn, sina pidid ju Leena saama; sa oled wanem wend ja Leena jälle wanem õde. Kas sa wahest Miinad soowisid?“
„Mitte kumbagi,“ urises Enn.
Onu ajas silmad pungi ja suu amuli. „Mis? Mitte kumbagi? Kas siis Jaak mõlemaid tahab?“
„Mitte kumbagi!“ urises ka Jaak.
No nüüd oli pagan lahti! Lipuwere wanamees ei oskanud enam kolmegi lugeda. Mis see siis tähendas? Tema ilusaid tütrid, kellede wiisakus ja tublidus terwes kihelkonnas tuttaw oli, kellede järele nii paljude noortemeeste suud wett jooksiwad — Lipuwere Leenad ja Miinad julgesiwad need mehed ära põlata?! Oliwad nad arust ära?
„Kas ma tohin küsida, mis teie imelik jutt tähendab?“ algas onu wihast punase näoga. „Kui teie minu lapsi juba nägite ja nendega kõnelesite, siis ei wõi ma muud arwata, kui et kaubad walmis on, nagu teie isa ja mina kindlaste soowisime ja käsksime. Wastake, mis pean ma teie lorist arwama?“
„Onu, arwad sa, et karjapoisid su ees seisawad, keda sa oma tütardega tüssata wõid,“ hüüdis Enn, kellel nüüd kops
