— 31 —
himulikult Joosepi ligemale. See pilgutas kawalaste silmi ja algas:
„Lugu on järgmine. Isa kodust ära, Mulgid tulewad. Heakene küll! Sina Leena teed enese pool kurdiks ja hirmus lolliks. Kõnele kõiksugu halpi rumalat juttu ja lase Mul’ka enesele kõrwa karjuda, nii et krohw laest langeb. Ka kõiksugu tölbid tembud on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega wõid sa olla. Nõnda wõtate oma kosilased wasta. Teie olete nendega täitsa üksina kodus. Tüdruk Mari läheb, nagu ma tean, ema poole. Teie peate oma kommeti-mängu hästi loomulikult tegema. Mulgid näewad hirmuga, missugused puru-wigased pruudid neile määratud. Niisuguseid santa ei tohi nad koju wiia, isa annaks neile naha peale. Ütelge, et isa paariks päewaks kodust ära läinud ja te’ saate näha, et Mulgid weel sellesama päewa õhtul otsa ümber pöörawad ja tuhknai! koju poole kihutawad! Peaksiwad nad aga ööseks siia jääma, siis saan mina Juhaniga midagi korda saatma, millest praegu weel kõneleda ei maksa. Pea asi on, et teie, tüdrukud, oma asja hästi teete. Nõnda on minu plaan.“
Leena ja Miina oliwad esiteks küll kahewahel, kas ja kuda see kõik teha sünniks; Joosep mõistis aga osawal kõnel kõik kahtlemised ja kohtlemised kõrwale peletada, nii et neiud, ehk küll lootus-waese südamega, siisgi Joosepi kentsakat plaani tõotasiwad täidesaatmisele wõtta. —
———
Nelipühi laupäewa pärast-lõunel peatasiwad kaks noort meest kohalise kõrtsi juures. Nende riidemoe ja keelemurde järele arwata, pidiwad nad Wiljandi maa elanikud olema. Joosep Parw, Lipuwere talu terane sulane, sai ka kohe aru, kes mehed oliwad, kuhu nad läksiwad ja mida nad tahtsiwad. Just nende pärast oli Joosep kõrtsi tulnud; ta tahtis neid näha ja — wastu wõtta. Mulgimaa kosilastel oli tuli-uus
