— 29 —
ostetud koht. See ühendus oli mõlemate isade juures juba siis plaaniks tehtud, kui lapsed alles toolis käisiwad. Nüüd oli siis Lipuwere Mart weel õemehe juures külaliseks käinud ja asi oli mõlemate wahel päris küpseks tehtud. Wennaksed pidiwad warsti kosja tulema, nagu Mart koju jõudes tütardele hea meele ja Mulgilise uhkusega tõendas. Ei ta pannud neiude pisaraid, ega palweid tähele; lõi ainult rusikaga laua peale ja hüüdis karmilt: „See peab nõnda sündima ja nüüd wait!“
Ning täna oli postimees kirja toonud, milles kosilaste isa teada andis, et poisid Nelipühi laupäewaks Lipuweresse jõudwat! Nagu öeldud, Leena ja Miina nutsiwad nii et ninad punased! Oh, Juhan ja Joosep oliwad ju nii kallid armsad mehed, et nendest ilma jäämine neiudele nagu surma mõte oli — ja oleks wõõrad kosilased ka minu pärast baroni pojad olnud! Oma südame ahastuses ei teadnud neiud esiotsa muud paremat teha kui kutsusiwad Juhani ja Joosepi endid trööstima, sest lesk isa oli kirikusse sõitnud ja tuli alles hilja õhtuks koju.
Noorte meeste ehmatus ja kurbdus oli muidugi suur, kui kuulsiwad, et ammugi kardetud päew nii ligidal olewat. Juba nädala pärast pidiwad Mulgimaa kosilased ilmuma! Juhani ja Joosepi wiimased lootused kadusiwad. Nii lühikese ajaga ei jõudnud walju isa südant enam liigutada, ta ei wõtnud ju mõnda aega noorimehi selles asjas enam jutulegi.
„Nüüd ei ole enam midagi parata,“ ütles Juhan kurwalt, „meie peame lahkuma, Leena, ja kõik oma ilusad plaanid maha matma. Saab näha, kas ma seda lööki jõuan wälja kannatada.“
Ta pühkis käisega silmi ja nina. Ka Leena pisarad hakkasiwad uue hooga jooksma.
„Mina suren küll warsti ära,“ nuuksus ta.
Joosep oli terasema loomu ja julgema südamega. „Mis see tönnimine aitab,“ tähendas ta tõsiselt. „Miina, pühi silmad ära ja ka teie mõlemad! Ära tee enesele häbi, Juhan! Hakkame parem järel mõtlema, kas siisgi kusgilt abi ei ole loota.“
