— 25 —
mine sellel salajal kombel edasi olla, see on minu meelest wäga luuleline ja huwitaw. Ka nime järele ärge küsige mitte, — täna weel mitte! Homme — edespidi saate kõik teada. Mina ei nõua ka teie nime teada.“ — —
Mõlemad teadsiwad, et kella 12 ajal näokatted nägude eest ära wõetakse. See ei tohtinud nende juures sündida. Maria aitas sellest kitsikusest wälja.
„Mul on äge peawalu,“ hakkas ta kaebama, „ma lähen kohe koju.“
„Muidugi tulen ma teid saatma. Ka mul ei ole enam iseäralist lusti siia jääda.“
Nad läksiwad. Wäljas oli kottpime ja külma kewadist wihma ja lumelortsi sadas jäledaste. Lumi oli maast juba ära ja woorimehed sõitsiwad troskadega.
Linde wõttis kahehobuse woorimehe ja aitas naesterahwa kinnisesse troskasse. Näokatted oliwad ikka weel mõlemal ees. Pimedas ei pannud seda kumbgi tähele, pealegi oli neil oma piinawate mõtetega palju tegemist.
„Kuhu ma pean sõitma?“ küsis woorimees.
„Karlowa uulitsasse!“ käskis Maria.
„Teie elate Karlowa uulitsas? Ka mina elan selles uulitsas,“ tähendas Linde.
„Seda ma arwan,“ mõtles Maria.
Linde hoidis tugewaste abikaasa piha ümbert kinni. See toetas pead tema rinnale. Nõnda sõitsiwad nad sõnalausumata edasi. Kahekordse maja ees, kus Linde pood ja korter oli, laskis Maria peatada.
„Ma elan siin,“ ütles ta oma kaasalisele tasa.
„Imelik juhtumine,“ hüüdis see, „ka mina elan kolmat päewa siin majas ja tulen teiega siin muidugi ka sisse. Minu kallikene, kui teil weel weidi aega oleks, siis tulge — ma palun seda südamest, weidi minu uut korterit waatama!“
„Missugune hirmus mees,“ hüüdis heal Maria südames.
