— 21 —
Pool tundi hiljemine oli isand Linde toredas Türklase ülikonnas; ta andis magawa lapse põsele suud, manitses kojawanameest magama jäämise eest ning sammus uulitsale, kust ta woorimehega Wanemuisesse sõitis.
Esimene tants oli alganud, kui Linde saali astus. Ta silmitses abikaasa järel ümber. Aga leia siit nii kergeste, keda sa otsid! Suur ruum kirjuid pidulisi, Türklasi ja Araablasi, Mustlasi ja rüütlid, meeste- ja naesterahwaid täis, ja kõigil mustad näokatted ees, wale habemed, wale juuksed! Kui Linde tükk aega asjata wahtinud, aru pidanud, mõistatanud, läks aeg tal wiimaks igawaks; ta astus kõige lähema naesterahwa juurde ja palus teda tantsima.
Ka teine tants läks mööda, ilma et Linde oma abikaasast mingit märku oleks saanud. Juba hakkas ta kahtlema, et Maria ülepea pidule tulnud. Tantsu lõpul wiis ta naesterahwa, kellega ta tantsinud, joogituppa. Pikk laud oli juba ümberringi teiste piduliste käes; ainult tagumisel otsal leidis Linde weel ruumi. Ta tellis limonadi ja õlut. Kuna ta oma naesterahwaga juttu ajas ja naljatas — mis tal wäga raske oli, sest ta mõtted oliwad teisal — wahtis ja kuulatas ta ringi, kas ka Maria kuju näha ja tema healt kuulda ei oleks.
Naesterahwa teraw silm ja kõrw ning ergas meel on tuttaw. Nõnda tuli siis ka, et emand Linde, kes oma tantsijaga tõeste lauas istus, korraga midagi — aimama hakkas. Linde oli praegu kaunis walju healega naernud. Marial jäi sõna, mida ta oma tantsijale praegu oli ütelda tahtnud, kurku kinni. Kohkudes, imestades, wõõrastades jäi ta kaua otsas istuwa suure wale habemega Türklase poole wahtima.
„Mu Jumal, mis see oli?“ mõtles Maria.
Linde kõneles.
„Wõin ma nii wäga eksida?“ mõtles Marie.
Linde naeris jälle.
„Ei, ma ei eksi, see on tema! Ta on pidule tulnud ja lapse üksina koju jätnud. Ja nüüd istub ta seal wõõra naesterahwaga ja naljatab ja naerab… Ei — arutas proua
