— 12 —
terwe päewa. Juba lõuna ajal hakkas ta ennast ette walmistama, riidesse panema ja ehtima. Ja kui siis õhtu määratud mineku-tunniga tuli, astus ta pool uimaselt üle uulitsa naabrimaja poole. Wiimase trepi lõpul pidi ta kaua seisma ja puhkama, et jõuudu ning julgust koguda. Wiimaks helistas ta selle ukse kella, mille peal nimekiri „Juliette Berdioz“ seisis.
Wana lahke näoga naesterahwas awas ukse ja laskis külalise sisse. Kui Iwan Karlowitsch üleriided wäikeses eeskojas ära pannud, näitas wanakene käega pahemal käel seiswa ukse poole, ise astus ta teisale. Nagu näha, tundis ta noortmeest ja näitas tema tulekut oodanud olewat.
Minutin astus tähendatud uksest, mis praokile seisis, kohmetanud olekul sisse. Hele tulewalgus, mida lae all rippuw gaasi-kroonlühter wälja laotas, paistis talle wastu. Kaunis suure, uhkeste sisse seatud kambri taga otsas, akna lähedal, istus pehme leentooli peal Juliette Berdioz, Minutini ingli-ilus, palawaste armastatud neiu. Ta oli kõige kenamas riide-ehtes. Taewakarwa sinine pitsidega ehitad atlas-kleit ümbritses ta siledat keha, mustade juukste sees walgendas theeroosi kollakaswalge õis, kaelas ja käes hiilgasiwad kulla- ja pärli-ehted. Heledal tulewalgusel tuli tema õrn ilu seda nõiduslisema wõimuga nähtawale.
Iwan Karlowitsch kumardas nagu kuninganna ees. Kohmetult jäi ta ukse juurde seisma. Tükk aega waatles ta teda paigal seistes, nagu ei julgeks ta sarnasele pühadusele läheneda. Neiu nägu oli tõsine, mõttes, just nõnda, nagu Iwan teda akna all nii sagedaste näinud istuwat. Ta ei waatnudgi külalise poole, waid nagu oma ette maha. Ainust sõna ei tulnud ta huultelt.
Iwan Karlowitsch arwas, et neiu tema sisseastumist ei olnud kuulnud, ning astus paar sammu edasi. Juliette jäi paigale, wagusi ja wait. Imelik! Minutin ei teadnud, mis teha. Wiimaks wõttis ta julguse kokku ja algase:
„Auustatud preili, ma olin nii julge ja tulin teie lahke kutse peale siia, et oma ammugi ihaldatud palawat südamesoowi, teiega lähemalt tutwaks saada, täide saata“.
