Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/15

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aset; ülal otsas oli tal nii suur auk, et pea sealt läbi oleks mahtunud, millest võib järeldada, et seda kuube pidi üle pea ja õlgade selga aetama, nagu seda tehakse praeguse aja särgiga. Jalgu varjasid kuldinahast lõigatud rihmadega seotud sandalid, säärte ümber oli kunstlikult mässitud õhukesest nahast rihm, mis üle sääremarjade tõustes põlved vabaks jättis, nagu seda Šoti mäe-elanikkude juures praegugi võib tähele panna. Et kuub paremini keha ümber koos seisaks, oli talle lai messingist pandlaga nahkvöö peale tõmmatud; vöö küljes rippus ühel pool mingisugune paun, teisel pool puhumiseks kõlbustatud jäärasarv. Samas vöös seisis ka üks neist pikkadest, laiadest, teravotsalistest kahe teraga ja põdrasarvest peaga nugadest, mis naabruses valmistatud ja mis juba sel varasel ajal Sheffieldi pussi nime kandis. Peakatet mehel ei olnud, peavarjuks oli tal ainult tema oma paks juus, mis sasis ja keerus ning mis päikese mõjul punakaspruuni karva omandanud, eraldudes nõnda pikast, enam kollakast habemest. Ühest tema varustusesemest ei või me vaikides mööda minna, sest see oli liiga silmatorkav: see oli messingist, koera kaelarihma meelde tuletav võru, mida võimatu avada, sest ta oli ju kinni joodetud, ja mis sedavõrt avar, et ta hingamist ei takistanud, aga ometi küllalt kitsas, kui et teda ilma viili abita oleks võidud kaelast võtta. Sellele haruldasele kaelaehtele olid saksi tähtedega järgnevad sõnad märgitud: „Gurth, Beowulphi poeg, Cedric von Rotherwoodi sündinud pärisori“.

Peale seakarjase — sest niisugune oli Gurthi amet — istus ühel mahalangenud druiidide mälestusmärgil teine isik, kes välimuselt esimesest umbes kümme aastat noorem ja kelle riided olid paremast materjalist, kuigi vormi poolest oma kaaslase kehakatte sarnased, ainult sellest fantastilisemad. Tema kuub oli millalgi heledat purpurvärvi kannud, millele oli püütud maalida erikarva veidraid ilustusi. Peale kuue kandis ta lühikest mantlit, mis kattis vaevalt poole tema kehast; see oli tulipunasest kalevist, kuid juba tublisti määrdinud ja helekollasega vooderdatud; ning et teda ühelt


15