Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/77

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM
77


õigeksmõistmine hoidiski teda kinni ja ei lasknud teda edasi ning piinas teda.

Äkitselt tõukas teda mingisugune jõud rindu, külge ja veel kõvemine rõhus ta hingamist; ta langes auku ja selle lõpul lõi midagi helkima. Temaga sündis seesama, mis raudteevagunis mõnikord sünnib, kui sa arvad, et edasi sõidad, aga tõepoolest sõidad sa tagasi ning järsku saad tõsisest sõidusihist teada.

„Jah, see kõik polnud see,“ ütles ta iseeneses, „kuid sest pole viga. Võib, võib ,seda‘ teha. Mis on ,see‘?“ küsis ta eneselt ja jäi vaikseks.

See oli kolmanda päeva lõpul kaks tundi enne surma. Selsamal silmapilgul hiilis poeg isa tuppa ja astus tema aseme äärde. Sureja karjus ikka meeltheitlikult ja vehkles kätega. Tema käsi sattus poja pähe. Poeg haaras sellest kinni, surus ta huultele ja hakkas nutma.

Selsamal ajal langes Ivan Iljitsch august läbi, nägi valgust ja talle, sai selgeks, et tema see ei olnud, mis ta olema pidi, aga et seda on võimalik veel parandada. Nüüd tundis ta, et keegi tema kätt suudleb. Ta tegi silmad lahti ja vaatas poega. Tal hakkas temast kahju. Naine tuli siia. Ta vaatas naise pääle. See seisis tema ees avatud suul ja pühkimatuil pisaratel ninal ning palgil. Haigel sai naisest kahju.

„Jah, ma piinan neid,“ mõtles haige. „Neil on kahju, aga neil on parem kui ma suren.“ Ta tahtis seda sõnades avaldada ja ei jõudnud. „Ehk mistarvis seda rääkida, vaja on teha,“ mõtles ta. Pilguga poja pääle näidates ütles ta naisele:

„Vii ta ära ... kahju ... ka sinust,“ ta