— 21 —
ütleb Tõele: „Sööme sinu koti esmalt tühjaks ja siis wõtame minu koti käsile.“ Tõel ei ole midagi selle wasta. Pea lõpeb leiwa paluke ja leiwa kõrwane Tõe kotist otsa. Aga waata, Wale ei mõtlegi wenna peale ega anna temale oma kotist iwagi. Esimese päewa kannatab Tõsi küll söömahäda, aga teisel päewal teeb nälg ta nii nõdraks, et enam ei suuda käia. Ta palub Walet, aga asjata. Wale ei taha sest teadagi, et tema Tõe leiwakoti tühjaks aidanud süüa. Tühja kõhtu kannatades lubab Tõsi Walele kõik teha, mis Wale soowib, kui Wale selle eest temale aga toitu annab. Wale jääb selle kaubaga rahule. Tema süda on ometi kurjust täis. Ta ütleb Tõele: „Kui sa mind oma teise silma peast wälja lased pista, siis saad sa mu käest süüa; muidu mitte!“
Tõel pole tahtmist ühe silmaga jääda, aga tühi kõht teeb kurja kubjast. Hädas mõtleb wiimaks mees: „Ei anna Wale mulle toitu, siis pean pea surema. Parem on siiski ühe silmaga elada kui kahe silmaga nälja walu tunda ja nälja käes surra. Muu asi ei aita, pean silma peast pista laskma.“ Ja siis ütleb Tõsi Walele: