kemist või kärna minemist. Konnasilm tekib ka, kui konna peale astutakse.
Konnade rohkus kevadel kuulutab rohket lõikust sügisel, ka kuiva suve (Aliste).
Nähakse hommikul kõige esmalt konna, õnnestub päevane töö ja ettevõte (Rõuge).
Krooksuvad konnad palju õhtul, tuleb pea vihma; niisama, kui nad mustadena kuivale maale tulevad.
Ronib konn kännu või kivi otsa, hakkab pea vihma sadama.
Kui konnakudu loigu ääres, tuleb soe suvi; kui keskel, — külm.
Kui konnad väljas hüppavad, tuleb hea leiva-aasta (Paistu).
Konn võib halba või head mõju avaldada.
Lüpsikusse pandud konnapojad muudavad veniva piima heaks.
Venivat piima arstitakse ka vastu lehmaudarat visatud konnaga.
Kevadel hõõrutakse elusa konnaga käsi ja põski, siis ei päevita need suvel. Viljandi ümbruses öeldakse, et kui konnakuduga silmi pestakse enne jüripäeva, siis kaovad tedretähed näolt.
Pannakse konn kalamehe võrku, ei püüa võrk enam kalu.
Konna salvatud haav ei kasva kunagi kinni.
Konna piinamise ja tapmise kannul käib karistus. Kes konna kätega piinab, kaotab kuulmise; seda viga võib konna suitsutamisega arstida (P.-Jaagupi).
Konna tapvate laste isa või ema sureb ära (Viljandi). Seevastu väidetakse Harju-Jaanis: Enne jaagupipäeva konna tappa ei ole patt, küll aga pärast jaagupipäeva.
Kes madisepäeval konna koju toob, toob ussi koju (Tõstamaa). Kes konna ussi suust päästab, saab nõiaks.
Konn puhastab vett. Lauritsapäeval jääb konna suu kinni, — konn ei krooksu enam (Rakvere).
Kärnkonn.
Kärnkonn kuulub rahvaluules tähtsamate loomade kilda. Nagu siil Kalevipojale head õpetust annab, teeb seda kärnkonngi. Kui Kalevipoeg ei tea, kuidas põrgulistega toime saada (XIX, 191—194):
Kärnakonna krooksumaie,
Targelikult tähendama:
Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta.
231
