KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
Järgmisel päeval ei lahkunud ta kodust ja veetis suurema osa ajast oma toas, olles haige surmahirmust ja ometi ükskõikne elu enda vastu. Teadmine, et tema peale peetakse jahti, teda aetakse taga ja varitsetakse, hakkas teda valitsema. Paljas gobelääni liikumine tuules tõi talle värinad. Langenud lehed, mis tuul pildus vastu tinutatud ruute, tundusid talle tema oma nurjunud kavatsustena ja metsikute kahetsustena. Niipea kui ta sulges laud, nägi ta madruse luuravaid silmi rõske klaasi taga ja hirm näis jällegi suruvat oma käe tema südamele.
Aga ehk oli see olnud ainult tema kujutelm, mis oli kutsunud ööpimedusest kättemaksu ja asetanud karistuse inetud viirastused tema silmade ette? Tegelik elu oli mingisugune ürgsegu, kuid kujutluses oli midagi hirmsat loogilist. Kujutlus just oligi see, mis pani südametunnistuse taga kiusama patusamme. Kujutlus sündis ka iga kuritegu kandma iseenda inetuid poegi. Tegelikus maailmas jäid kurjad karistamata ja heateod tasumata. Edu anti tugevaile, kaotus heideti nõrkadele õlgadele. See oli kõik. Pealegi, kui mõni võõras oleks maja ümber hiilinud, siis oleksid teda pidanud nägema teenrid või valvurid. Oleks peenralt leitud mõni jälg, siis oleks aednik
