Lehekülg:Õigus 1930-1.djvu/7

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Näit. 1. XII. 1924. a. hommikul oli Riigikogu hoone mässuliste poolt okupeeritud, üks vabariigi valitsuse liige tapetud ja kõikide teiste ministrite kohta polnud veel andmeid, kas nad on elus, riigivanema saatus polnud teada, ning välispolitiline seisukord polnud selge. Niisuguses olukorras kokku tulnud vab. valitsuse liikmete otsus ülemjuhataja instituuti seada ja ülemjuhatajale erakorralisi volitusi anda ei käi siintoodud põhjustel üldse hindamise alla, kas see oli kokkukõlas Põhiseadusega või mitte[1].

Kaitseseisukord on igatahes põhiseaduslik õiguseinstituut. Sellepärast peab vastav seadus, mis kaitseseisukorda normib, ka ainult neid juhtusid ette nägema, kus riigi hädaseisukorda veel ei ole, kuid on tekkinud tarve suurendatud volituste järele korra alaldamiseks. Riigi hädaseisukorra juhud on erakorralised ja valitsuse tegevust sel puhul ei või üldse normida, sest see tegevus sõltub täiesti asjaoludest. Valitsuse tegevus ei või sel puhul sisaldada ei õiguserikkumist ega ülekohut, nagu seda üldse ei sisalda ei hädaseisukorra ega hädakaitse toimingud.

Kaitseseisukorra organid. Phs. jätab lahtiseks organite küsimuse, mis peavad teotsema kaitseseisukorra ajal, nimetades ainult erakorralisi kohtuid. Igasugused kohtud, ka erakorralised, on oma sisemise organisatsiooni ja ülesannete tõttu võimetud täitma administratiivseid ülesandeid. Selleks on täidesaatev võim. Phs. järele seisab riigi täidesaatva võimu eesotsas kolleegium. Nii Eesti kui ka välismaade praktika aga õpetab, et erakorraliste volituste käsitlemine on soovitav kontsentreerida võimalikult ühe isiku kätte. Meil on seni säärane võimukoondamine saavutatud, pannes siseministri peale kindralkuberneri õigusi. Phs. ei takista aga luua erilist organit. (Vab. valitsuse eelnõu nägi ette eriliste volitustega isikut rahu ajal. Riigikogu komisjon on seda paragrahvi muutnud ja määranud rahu ajal sisekaitseülema, sõja ajal kv. ülemjuhataja.) Kui see isik ise ei ole vab. valitsuse liige, siis osutub tema igatahes valitsusele alluvaks ametnikuks, kelle tegevuse eest valitsus üldkorras vastutab

  1. Sisuliselt oli see otsus küll kokkukõlas maksva sõjaseisukorra seadusega (Sead. K. II k. Üld. kub. sead. § 23 lisa), mille alusel ka vene ajal määrati kindralkubernere ülemjuhataja õigustega, olgugi et Põhiseadus ei näe ette ülemjuhatajat rahu ajal.
5